Linnade ja asulate ajalugu on otseselt seotud nende veevarustuse ajalooga. Joogivee puudumisel ei saa asula tekkida ja kui vett ei jätku, ähvardab asulat väljasuremine. Iga paiga ajalugu on olnud pidevalt seotud joogivee probleemide lahendamisega.

Tallinn on tekkinud kohale, kus esialgselt saadi joogivett Härjapea jõest ja Toompea nõlvade paekaldast nirisevatest allikatest. Elanike arvu kasvuga praeguse Tallinna alal alustati ka kaevude rajamist nii all-linnas kui ka Toompeal. Seda tõestavad arheoloogilised kaevamised Raekoja platsil ja Toompeal. 1953. aastal Raekoja platsil läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste käigus (arheoloogid S. Tarakanova ja O. Saadre) leiti XII sajandi või varasema asula alal kaev, mis pidi olema ette nähtud elanikele kasutamiseks. Fakt ise ei ärata mingit kahtlust. Kaev oli ju sellel ajal olemas ja eravalduseks ei saa seda ka pidada. Ligi kahemeetrise läbimõõduga kuue meetri sügavune kaev oli vooderdatud graniitkividega ja voodri ümbrus täidetud sinisaviga. Kaevamiste käigus leiti ka drenaazisüsteem, mida võib lugeda kanalisatsiooni eelkäijaks Tallinnas.

Nii nagu linnade kirjutatud ajalugu algab linna esimesest ametlikust märkimisest säilinud arhiiviürikus, saab ka veevarustuse ja kanalisatsiooni arengu ajalugu määrata ainult arhiivides säilinud dokumentide põhjal. Üksikute kaevude asukohad Tallinnas (ja ka Toompeal, mis ei kuulunud vaadeldaval ajal Tallinna linna koosseisu) on teada, kuid nende alusel ei saa määrata täpset aega, millest alates fikseerida ametlikult Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni ajalugu.

Tallinna ajaloo tuntud uurija Aleksander Kivi on muude linna ajaloo tahkude uurimise kõrval pühendanud palju tähelepanu siinsele veevarustuse ja kanalisatsiooni arengule. Tema poolt on koostatud siiani kehtiv Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni vanema osa ajalugu, millele on hiljem toetunud kõik järgnevad uurijad. Keskajal kuulus vee kasutamisõigus riigivalitsejatele. Vanimaks sellelaadseks teateks on 29. juunil 1279. aastal (nüüd ja edaspidi kõik kuupäevad vana kalendri järgi) Taani kuninga Erik V Glippingu poolt loa andmine ühe veski rajamiseks Härjapea jõele pidalitõbiste seegi juurde (praegu Tartu mnt. 16). Järgmine tõend on dateeritud 1283. aasta suvest, kui Taani kuningas Erik V Glipping andis loa rajada Härjapea jõele vesiveski. 1304. aastal andis järgmine Taani kuningas Erik VI Menved loa järgmisele "Tallinna juures" asuvale veskile. Kõik need ürikud määratlevad veskiõigusi, mis olid annetatud eraisikutele või seegile, mitte aga linnale. Linn omandas õiguse veski rajamiseks Härjapea jõele kuningas Waldemar III poolt Tallinna raele saadetud kirjaga 29. septembrist 1345. aastal. Veski asupaigaks sai Ülemiste järve väljavool.

Kuid linn eksisteeris selleks ajaks juba pikka aega. Kuidas toimus siis linna elanike veega varustamine Tallinna algperioodil? Ei ole usutav, et Tallinna raad hakkas sellele mõtlema alles 150-250 aastat pärast linnalise asula esmamainimist.

Veeäri algus Tallinnas

Tõepoolest - arhiivides õnnestus leida jälgi Tallinna rae tegevusest linna veega varustamisel. Juba varem publitseeritud dokumentidest õnnestus kindlaks teha, et Tallinna linna vanimas säilinud märkmeteraamatus on aastal 1337 sissekanded veevedajatest, kellele tasutakse linna rae korraldusel. Järgnevates ülestähendustes samas märkmeteraamatus kohtame veel mitmel korral makseid veevedajatele. Faktid on kaudsed - kord makstakse veevedajatele, teisel korral märgitakse, et veevedajate kohustuste hulka kuulub ka neli päeva heinamaal töötamist jne.

Kokkuvõtteks räägivad Tallinna rae märkmeteraamatusse tehtud sissekanded sellest, et raad kui linna juhtiv institutsioon on juba XIV sajandi esimesel poolel pööranud tähelepanu linna elanike veega varustamisele. Esimest veevedajatega seotud märget aastast 1337 saabki seega lugeda esimeseks dokumenteeritud tõendiks linna rae tegelemisest elanike veega varustamisega. Põhjendatult võib arvata, et sellega tegeles raad ka varem, kuid varasemaid dokumente pole säilinud.

Vee vedamine ei saanud kaua rahuldada linna elanikke. On teada mitmeid elanikele kuulunud kaeve linnas. Seda ei saa aga vaadelda rae kui linna juhtinud võimu keskset tegevust linna veega varustamisel. Erakaevude kõrval pidi paratamatult päevakorrale tõusma linnakaevude rajamine.

Rataskaev

Esimeseks rae ürikutes mainitud linnakaevuks võib pidada tänapäeval oma algsel asupaigal rekonstrueeritud nn. Rataskaevu. Seda kaevu, mida tollases keskalamsaksa keeles nimetati Sternsot’iks, mainitakse esmakordselt 1375. aastal. Nimetus tulenes sõnadest "kalk" ja "kaev", sest suure lubjasisalduse tõttu oli siit saadav vesi kalk. Kindlasti oli veel vanem Raekoja platsil olnud kaev, kuid selle kohta puuduvad arhiividokumentides andmed. Rataskaevu nime sai märgitud kaev märksa hiljem, kui ehitati ratas, mille abil oli veenõusid hõlpsam kaevust välja tõsta.

Lübecki õigus

Kuigi kõige varasemates ürikutes veega varustamise küsimusi eraldi ei käsitleta, on veega seotule pühendatud tähelepanu juba XIII sajandil. Reovete küsimus on reglementeeritud vanimas, 1257. aastal Tallinnas kehtima hakanud nn. Lüübeki linnaõiguses. Nimetatud õiguse alusel kontrollis raad linna reostavate ehitiste asukoha sobivust linnale ja rikkumiste korral määras vastavad karistused.

Tõlgendame vabalt ülalmainitud 1257. aasta Lüübeki linnaõigust: punktis 119 keelatakse käimlate ja sealautade ehitamine lähemale kui 5 jalga tänavast, 3 jalga naaberpiirist ja 7 jalga kalmistust. 1282. aasta koodeksiga muudeti ülalmainitute kauguseks 5 jalga tänavatest ja kalmistutest ning 3 jalga naabri piirist. Neid norme pidid linna elanikud täitma ja nende täitmist kontrollis linna raad. On teada nõuete täitmata jätmise eest trahvitud Tallinna kodanikke, kellest ühte trahviti ühe ja teist kahe margaga hõbedas. Esialgselt paigaldati linnatänavatelt sademe- ja reovete ärajuhtimiseks puittorud ja ehitati settekaevud. Õuedele ehitasid kinnistute omanikud imbkaevud ja juhtisid reoveed sinna mööda puittorusid (arheoloogilistel kaevamistel leitud Harju tänaval). Vanim arheoloogilistel kaevamistel uuritud kanalisatsioonisüsteem oli Raekoja platsi sillutisest ca 1,5 meetrit sügavamale paigaldatud hagudrenaaz, mis kulges linna pealiiklussuundadel. Teada on järgmised lõigud:

1. Raekoja peasissekäigust Pühavaimu kiriku suunas.
2. Voorimehe tänavast lihapoodide suunas (praegune Raekoja pl. 15).
3. Kahe eelpoolmainitud suuna ristumiskohast Apteegi tänava suunas.
4. Samast ristumiskohast Vanaturu kaela poole.
5. Sellise ühtse süsteemina rajatud võrk linna keskmes võis teoks saada ainult rae korraldamisel. Sellest järeldub, et Tallinna juhtinud magistraat tegeles teiste päevaküsimuste hulgas (tõenäoliselt juba oma tegevuse algperioodist alates) linna veevarustuse ja reovete ärajuhtimise probleemidega, kuigi raedokumentides ei ole siiani õnnestunud leida seda tõestavaid ürikuid.

Sievert Landeri avalik kiri

Esimese säilinud ürikuna heitvete äravoolust Tallinnas on juunis 1422 ordumeister Sievert Landeri poolt kirjutatud avalik kiri Tallinna linnale, milles püütakse aidata lahendada linna ja tsistertslaste kloostri (mis asus praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi hoone kohal) vahelist tüli. Kiri käsitleb kloostri ja linnamüüri vahelist ala ning seal asunud kloostri sauna (tänaseni on seal asuva linnamüüri torni nimeks Saunatorn). Kirjas on juttu "kivist saunast, mis maha lõhutud sai". Ordumeister taotles selle uuesti ülesehitamist linna kulul "nii nagu me Tallinna komtuuriga (sel ajal Albrecht Tork) kokku leppinud oleme. Mis aga puudutab vee väljavoolu, mis kulgeb läbi linnamüüri, siis peab see nii ka jääma". Siit võime järeldada, et juba 1422. aastal oli olemas kanalisatsioon, millega juhiti heitveed läbi linnamüüri vallikraavi.

Taani kuninga Erik IV Menvndi korraldus

Kuid tulgem uuesti tagasi linna veevarustuse juurde. Järjest kasvav linn vajas üha enam vett ning on arusaadav, et varem või hiljem tuli see küsimus radikaalselt lahendada. Kaevude ja veevedajatega ei olnud enam Tallinna linna veevarustamisel võimalik piirduda. Loe edasi...

Tallinna kodanik Johannes Bonnynghof

Selleaegsete veevarustuse alaste töödega seotult peatume Johannes Bonnynghofi isikul. Bonnynghof oli küllaltki jõukas Tallinna kodanik. Temale kuulunud kinnistut nr. 340 Kullassepa tänaval mainitakse juba 1385. aastal. Bonnynghofi nimega seostatakse Tallinna veevarustuse ühtse torustikusüsteemi loomist. Toetutakse järgnevale ürikule. Loe edasi...

Keskaegse Tallinna veevarustus

Spetsialistid on hinnanud kanali ehitust linnani oma aja tehnikasaavutuseks, seda eriti täpsete loodimistööde tõttu. Isevoolul toimival kanalil ei tekkinud kordagi veega varustamisel katkestusi.

Täpsemad andmed kanali ehitamise kavandamisest ja tööde teostamisest puuduvad. Linna elanikke käsutati tööle linnafoogti poolt kohtuteenrite kaudu.

Tööde esimesel etapil juhiti vesi Ülemiste järvest vallikraavi. Vallikraavile ehitati Harju, Karja ja Viru väravate ette vesiveskid. Iga veski juurde olid ehitatud vee kogumiseks tammid. Veskid on olnud läbi aegade oluliseks linna sissetulekuallikaks. Linna arveraamatutest võib leida, et Harju värava veski andis linnale 1390. aastal 8 marka sissetulekut, 1881. aastal sai linn sealt 600 rubla. Kuna veskitelt saadav sissetulek oli oluliseks osaks linna eelarves, oli ka Tallinna 1710. aasta kapitulatsiooniaktis vene vägedele eraldi punkt, milles toonitatakse, et veskid jäävad ka edaspidi linna omandusse.

Peaaegu üheaegselt kanali ja vallikraavide rajamisega alustati vee juhtimist linna. Selleks paigutati tänavate alla puidust veetorud ja nende kaudu toideti linna kaeve. Loe edasi...

Linna veevarustus 17. sajandil

Linna jõukuse kasvades ei saadud enam leppida linna vett juhtiva kilomeetrite pikkuse lahtise kanaliga. Kanali reostamine kasvas pidevalt seoses väljaspool rae haldusala asuvate elanike arvu kasvuga, kes samuti kasutasid kanalis voolavat vett. Vee puhtuse tagamiseks kaeti kanal paekivist võlvidega. 1650. aastast on säilinud sissekanne raeprotokollis, et veejuhtme võlvid on praeguse Tatari ja Veerenni tänava asukohas sisse murtud. Seal supeldakse, ujutatakse hobuseid ja kanalisse visatakse isegi hukkunud loomi. Loe edasi...

Weir & Co

1862. aastal peeti otstarbekaks luua nende küsimustega tegelev aktsiaselts. Peatselt muudeti otsus Riia ettevõtjate Weir'i ja Kurgase (firma nimetusega "Weir&Co") kasuks, mis pidi lahendama lisaks veeprobleemidele ka gaasimajanduse väljaehitamisega seotud küsimused. 3. detsembril 1864. aastal sõlmiti kolmekümne kahe leheküljeline leping firma "Weir&Co" ning Tallinna linnavalitsuse vahel, mis sätestas vee- ja gaasivõrkude ja -keskuste ehituse tingimused. Lepingule kirjutasid alla tolleaegne linnapea Ernst Bätge ning gildide vanemad - Suurgildi poolt Carl Elfenstein ja Kanuti gildi poolt Carl Dahlström. Firma poolt allkirjastas lepingu Riia Veevärgi direktor William Weir.

Lepingujärgselt sai uue loodud ettevõtte nimeks "Revaler Gesellschaft für Wasserleitung und Gasbeleuchtung" (Tallinna Veejuhtimise ja Gaasivalgustuse Ühing). Lepingu kohaselt pidid ühingu tegevuse tulemusena loodavad ettevõtted minema 45 aastat pärast nende käikulaskmist linna alluvusse. Linnale jäi samuti õigus aastase etteteatamise korral nimetatud ettevõtete eelisost. Põhilepinguga määratleti tööde teostamise tingimused ja poolte õigused ning kohustused. Tegeliku töö alguseni tuli aga osapooltel läbida kõik tolleaegsed tõkked bürokraatia masinavärgis.

12. jaanuaril 1865. aastal anti Peterburist luba tööde alustamiseks. Antud loa kinnitas täiendavalt Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner kindralleitnant Shuvalov, kes omakorda suunas 26. jaanuaril 1865. aastal paberid Eestimaa tsiviilkuberner kindralleitnant Ulrichile, tema vormistas otsuse 4. veebruaril 1865. aastal. Lepingu lõpliku kinnitamiseni koos kõikide vajalike dokumentide vormistamisega jõuti alles 3. juunil 1865. aastal. 21. juunil 1865. aastal avaldati ametlik teade veevärgi (magistraaltorustike) rajamise kohta.

Lepingujärgsete ehitiste valmimisest on võimalik leida mitmeid andmeid.

Ajalehtede teadete kohaselt lasti vesi 17. augustil 1867. aastal prooviks torustikku. Sama päeva õhtul demonstreeris W. Weir isiklikult kesklinnas asuva 86 tuletõrjehüdrandi kasutamisvõimalusi. Järgnevad teated pärinevad 16. ja 17. septembrist 1867. aastal, millal teatati, et vastavalt projektile ja lepingule avati 20 avalikku veevõtukohta. Seega võib lugeda kesklinnas veel tänagi suures osas toimiva veevõrgu vanuseks alates 4. septembrist 1997 130 aastat.

Linna veevärgi ümberehitus tingis vajaduse kanalisatsioonitrasse pikendada ja välja vahetada. Töödega alustati 1872. aastal Nunna tänaval, Laial tänaval, Sauna tänaval jne. Koos Toompea ühendamisega Tallinnaga 1878. aastal alustati kanalisatsiooniprobleemide lahendamisega ka seal. 1882. aastal koostas linnainsener C. Jacoby projekti Toompea kanalisatsiooni ehitamiseks. Projekt täideti osaliselt. Samal ajal alustati ka eeslinnade kanaliseerimisega.

Uue süsteemi kasutuselevõtmisega sai Tallinn tolle aja kohta moodsa veevärgi. Lühikese ajaga paigaldati 9,6 kilomeetrit 3—15– tollise läbimõõduga malmtorusid. Peamagistraal kulges Ülemiste järvest piki Tartu maanteed Viru väljakuni, sealt piki Viru tänavat Raekoja platsini, kust hargnes laiali piki linna tänavaid. Näis, et mured linna veega varustamisel on lõplikult lahendatud. Kuid peagi pidi linnavalitsus hakkama lahendama uusi probleeme. Tuuliste ilmadega oli Ülemiste järvest linna voolav vesi sogane. Samuti ei soovinud võrkude omanik neid laiendada ja moderniseerida. Linnavalitsuse juurde loodi järjekordne komisjon, mida juhatas linnapea A. von Uexküll. Komisjoni algatusel otsustati osta veevõrk linna omandusse.

Linna veevarustus 19. sajandi lõpus

1879. aastal kutsuti Saksamaalt Tallinna veevarustuse spetsialist insener Salbach. 8. mail 1881. aastal valmis tema poolt koostatud Tallinna veevarustuse rekonstrueerimise projekt. Juba samal aastal alustati Masina tänaval uue pumbajaama ehitusega. 1881. aastal algas ka inseneride Esseni ja Hoveni poolt projekteeritud Tõnismäe veetorniehitus. Lisaks varem veega varustatud kesklinnale hakkasid nüüd vett saama ka eeslinnad. 1893. aastaks oli veejuhtmestik rajatud Toompeale, Kalamajja, Paldiski maantee ja Endla tänava vahelisele alale ning kesklinna ja Liivalaia vahelisele hoonestusele. Järjekordselt tundus, et Tallinn on veega varustatud. Kuid eks ole veega sama lugu nagu Tallinna linnaga. Nii nagu ei ole oodata aega, millal võiks öelda, et linn on nüüd lõplikult valmis, nii ei saa seda kinnitada ka linna veevarustuse kohta. Endiselt ei rahuldanud linna elanikke vee puhtus. Järjest sagedamini tõsteti üles küsimus vee filtreerimise vajadusest. 1898. aastal uuris vee filtreerimisega seotut insener Mickvitz, Tallinna põhjavete kasutamise võimalusi uurisid insenerid Christoph ning Trompeter jt.

Pidevalt ähvardas linna Ülemiste järve veepinna langusest tingitud veepuudus. 1909. aasta kevadel langes järve veepind katastrofaalsele tasemele. Vaid äärmiste meetmetega suudeti tagada linna elanike varustamine joogiveega. Märkigem, et Tallinna elanike arv oli kasvanud 1910. aastaks juba 91 538 inimeseni. Tallinna veevarustusprobleemidele lahenduste otsimine kestis Esimese maailmasõja puhkemiseni, mis katkestas mitmete projektide elluviimise. Peab märkima, et samaaegselt uuringutega arenes ka veevõrk linnas kiiresti. Ajavahemikus 1883 - 1915 kasvas veetorustiku üldpikkus 32 kilomeetrilt 83 kilomeetrini, torustikega ühendatud hoonete arv kasvas aga 656 hoonelt 3166 hooneni.

Eesti Vabariik

Eesti Vabariigi algaastail tuli jätkata töödega sealt, kus need katkestas Esimene maailmasõda.

Erakordselt kuiv 1921. aasta suvi ja sellele järgnenud väga külm talv tekitasid veetaseme languse ja kanalite põhjani külmumise tõttu suuri raskusi linna veega varustamisel. Veepuudus ei häirinud ainult elanikke, tekkis seisakuid ka tööstuses. Eriti palju vett vajas tootmiseks Tallinna Tselluloosivabrik. Just tema initsiatiivil ja jõul alustati 1. juunil 1922. aastal kanali rajamist Pirita jõe ja Ülemiste järve vahel. Kanali projekteerimine ja tööde teostamine toimus professor A. Velneri juhtimisel. Töödega jõuti lõpule sama aasta oktoobris. 10,5 kilomeetri pikkune kanal suutis Ülemiste järve tuua 0,6 kantmeetrit vett sekundis. Vee pumpamiseks järve ehitati pumbajaam, mille tootlikkuseks oli 30 m minutis.

1923. aastaks oli Härjapea jõe reostus jõudnud sellise tasemini, et see oli muutunud ainult reovete äravoolu teeks ja kaeti laudkattega, 1932. -1939. muudeti aga kinniseks kollektoriks.

Kuigi selleks korraks oli vee koguse küsimus lahendatud, jäi lahendamata vee puhtuse probleem. Sobivate veepuhastusseadmete otsingul külastas insener F. Kogel mitmeid firmasid Saksamaal, Austrias ja Inglismaal. Uuringute tulemusena peeti kõige sobivamaks Inglise firma "Paterson Engineering Company Limited" poolt tehtud pakkumist. 10. juulil 1924. aastal jõuti lepingu sõlmimiseni, mis allkirjastati Windsor House'is Londonis.

Uhkelt köidetud leping koosnes kolmest osast: tekst oli lk. 1-63 eestikeelne, lk. 64-131 ingliskeelne ja lk. 132-206 saksakeelne. Leping nägi ette filterveevärgi ehitamist ja selle kogumaksumuseks märgiti 88 750 naelsterlingit. Tööde kestvuseks oli ette nähtud kolmkümmend kuud tööde alustamise päevast.

Arhiivis säilitatakse lõpp-protokolle ehitusliku osa, masinate ja veepuhastusseadmete paigaldamise, elektriseadmete montaazi jmt. tööde vastuvõtmise kohta. Ehitusliku osa vastuvõtuprotokoll dateeriti 22. juuliga 1927.a. kell 12 päeval. Koos olid linnanõunik L. Vilcken, Gaasi ja Veevärgi juhataja insener F. Kogel, veevärgi insener K. Giess, professor O. Madisson, insener E. Adoff, insener A. Johansen, arhitekt P. Jacoby, arhitekt E. Habermann ning firma "Paterson Engineering Company Limited" volinik R. Ratcliffe. Eestipoolsete esindajate loetelu on igati väärikas. Kõik isikud olid omal ajal tunnustatud insenerid ja arhitektid.

Protokoll hõlmas "pumba- ja tiiselhoone koos laboratooriumiga ning keemia- ja filtrihoone".

Tööd tunnistati rahuldavaks. Ehitaja poolt kõrvaldamiseks märgiti ära puudused viies punktis. Veepuhastusjaam anti katseliselt ekspluatatsiooni 27. novembril 1927. aastal. Seda daatumit võib lugeda kaasaegse tehnoloogiaga toimiva veevärgi alguseks Tallinnas. Puhastusseadmete lõplik vastuvõtt toimus alles 7. juunil 1929. aastal. Heakorratööd kestsid aga kuni 1937. aastani.

Kui 1867. aastal oli Tallinna veetorustike üldpikkus 9,6 kilomeetrit, siis veepuhastusjaama käikulaskmisel juba 93 kilomeetrit. Insener M. Keskküla juhtimisel koostati 1915. aastal projekt kanalisatsiooni kardinaalseks rekonstrueerimiseks. Kopli lahe äärde pidi rajatama reovete puhastusjaam ja sealt vete ärajuhtimiseks torustik 750 meetri kaugusele merre. Kahjuks jäi projekt Esimese maailmasõja tõttu realiseerimata. Projekti valmimise ajaks töötasid juba esimesed Tallinna bioloogilised puhastusseadmed Tondi kasarmulinnakus.

1925. aastaks oli Tallinna kanalisatsioonivõrkude üldpikkus kasvanud 77,65 kilomeetrini, 1939. aastal oli see aga 129,6 kilomeetrit.

Kasutatud allikas: Kaljundi, J. "660 aastat veeäri Tallinnas 1337-1997". Kirjastus Walter Rakman